Öine arhiiv?

Ei oska enam midagi arvata. Mitte kui midagi. Kas peaksin üldse? Siis ootan, ootan kuni veel võimalik.

Mõtlen

ja mõtlen, et miks ma niimoodi olen teinud. Mina kavatsen jääda endaks, muutmisel ei oleks ma enam sama inimene. Samas ma nendes sõnades ei kahtle, mis sai lausutud. Rääkida nüüd või vaikida igaveseks. Vale aeg, vale koht, vale situatsioon...aga õige inimene?

Tööisu

pole üldse, ja seda juba teist päeva. Selles "süüdi" on üks kallis naisterahvas, kelle järgi on igatsus väga suur. Ilma selleta aga puuduksid ka kõik ülejäänu. Vait olla ja edasi teenida, elada üks päev korraga..