Pisikesed uuendused

Peamine põhjus mitteblogimises on see närvivalu hammastes, mis tuleb ja kaob, nagu oleks mingisugune reeglipärasus ja nagu ka poleks. Selle nädala püänt seisnes selles, et oleks pidanud ilusti sel nädalal (ja ka mingid järgnevad arvatavasti) istuma kodus. See "pisiasi" läks mul meelest ära töövõimetuslehe kättesaamisel. (Pidi olema mingine uus seadus seoses haigekassaga, et ei tohi kuus või ühel töövõimetuslehel üle 14 päeva korraga olla) Samas ei kahetse, et läksin tööle varem, saan väga hästi uimastavate tablettidega hakkama - isegi Vasalemmas sai laupäeval käidud. 5 päeva haigekassalt või tööandjalt, seal on vahe. Aga see pole põhjus miks ma tegelt blogi mõtlesin kirjutada siin unisel ajal :) Laupäevast saati on mu suu piisavalt palju hakanud kokku kiskuma et tuleb vile välja, peaaegu igas toonis mis vaja. Mu "hapu" nägu on ka üsna kena juba, nina krimpsutamine väga vaikselt, aga siiski, liigub ka kaasa. Silmalaug on ikka veel samas seisus visuaalselt kui nädal tagasi, ümara kaare asemel tagurpidi "Nike." Epu laenas enda suusamütsi näo külmetamise kaitseks, saab hakata kõikvõimalikes asutustes paanikat hakata tekitama. Kellegil relvamaketti on? :)

Üks "õnnelik" sajatuhandest

Ramsay Hunt'i sündroom, tüüp 2.

Immuunsüsteemil kukkus korra valvsus (arvatavasti aastalõpu tuulistest ilmadest külmetunult) ja siis sain endale sellise vahva haiguse, mida perearst ei suutnud õigesti diagnoosida, neuroloog saatis mind kohe siia. Nii ma siis siin haiglas istun oma 8ndat ravipäeva. Herpesest on jäänud alles ainult koorikud, järele on jäänud rõve närvivalu, mis kumab ligikaudsetesse närvidesse - selletõttu vängemast valuvaigistist on olek uimane juba teist päeva. Aga vähemalt valu on kadunud enamus aega. Välja peaks saama järgmise järgmise nädala algul vist, kui mul lõppevad 10 näoteraapia seanssi ära. Nägu tasapisi hakkab tagasi tööle jälle, kuigi täieliku taastuseni (mina vähemaga ei lepi) on veel nädalaid ja kuid aega - see tempo on täielikult individuaalne.